Otsime head peremeest isasele kutsikale Lap Dogile. Soovitavalt oma maja ja suure aiaga. Kutsikal on potentsiaali ka näitustel käimiseks. Eelistame peremeest, kellel oleks piisavalt aega koeraga tulevikus tegelemiseks (näitused, treeningud, koertekool, vetelpääste).

Ei tahaks Lap Dogi anda lihtsalt kodukoeraks.

Pildil on Lap Dog vasakul.

Rohkem pilte SIIN.

Rohkem pilte leiate SIIT

Pate ja Peppi

Peppi ja Pate

Olime peaaegu kolm nädalat Euroopas veinireisil ja nüüd peaks vist AA klubisse astuma, kuna veine sai degusteeritud ja ka joodud meeletus koguses.

Alustasime oma reisi Saksamaalt, sealt edasi tuli Prantsusmaa, Itaalia ja Austria. Ma parem veinidest siia kirjutama ei hakka, kuna jutt läheks liiga pikaks, aga paar pilti siiski lisan. See on tehtud Burgundia piirkonnas ühes Chansone  veinikeldris, kus me saime proovida tõesti ülihäid Premier ja Grand Gru veine.

Koerad elasid samal ajal kodus lõbusat elu.

Saskiniga oli vahepeal natuke küll probleeme. Talle oli pärast naistes käimist munandite peale hot-spot tekkinud, aga tänu headele inimestele sai meie perepoeg kohe arstile viidud ja kui mina koju jõudsin, võttis mind vastu juba täiesti terve koer. AITÄH Marjule!!!

Salomon oli meie reisi ajal jälle paksuks läinud. Eks ta maiustas liiga palju aias maasikate ja murelitega. Tema istub meil nüüd kefiiri dieedi peal.

Salomoni geenitesti LPN1 vastus tuli ja see oli N/N, ehk siis maakeeli puhas.

LEONBERGER- DATABASE

Saskiniga teeme selle testi ka ära, kuna tema saab nüüd umbes kuu aja pärast ka papaks.

Mossu (Namupalan Hot Kiss) käis eile arsti juures ja ultraheli näitas tiinust!

No nii, saidki kõik uudised kirja ja eks ma üritan nüüd vähe tihedamini siia kirjutama hakata kui muidugi aega leian.

Käisin pühapäeval Soomes Leonbergerite erinäitust vaatamas. Sooja oli 30 kraadi ja lausa ime, et me kõik ellu jäime selles palavuses!

Alguses pidi ka Salomon meiega kaasa tulema, aga viimasel hetkel ma siiski loobusin sellest plaanist. Salomon on viimastel näitustel väga halvasti käitunud. Ta nimelt kipub isaste leonbergerite peale urisema ja see mulle kohe üldsegi ei meeldi, kuna ma nagunii ise ka näitustel närvis olen ja mõnede naissoost isikute peale  ka urisen (täitsa õige jutt muide, et koer oma peremehe moodi läheb!).

Tegelikult tegin täitsa õieti, et ta koju jätsin. Meie maja, kus ööbima pidime oli nii soojaks päikese poolt köetud, et lausa võimatu oli seal olla. Kolisime ööseks õue verandale magama ja õnneks polnud ühtegi sääske meid tülitamas ka. Linnud küll karjusid öö läbi, aga see polnud nii hull.

Aga pühapäeval nägin siis Salomoni lapsi, õigemini viite neist. Ühed igavesed vahvad, pikkade koibade ja tumedate silmadega jõnglased olid nad kõik!

Kuna näitusel osales 6 isast ja lausa 10 emast kutsikat, siis seda suurem oli minu rõõm, et Salomoni ja Thelma lapsukestel nii hästi läks!

Kinglords Mr. Ocean Soul - PATE tuli 5-7 kuuste isaste kutsikate võitjaks,  sai eriauhinna ja oli PI kutsikas 2   ja

Kinglords Miss Swanheart - PEPPI võitis samuti 5-7 kuuste emaste kutsikate ringis, sai eriauhinna ja oli PE1 kutsikas ja VSP kuts.

Pate ja Peppi osalesid ka paaride võistlusel, kus osales koguni kaheksa paari leonbergereid ja selle nad võitsid!!!

Pilte nendest musidest saate vaadata SIIT

Emme Maie läks soojale maale puhkama ja kamandas mind oma beebisid kantseldama. Kuna mul miskit tarka teha pole hetkel, siis nädal aega vaikust ja rahu kõlas suurepärase puhkusevõimalusena.

Maiel olid ikka närvid läbi nagu miilitsa koeral – olen ju ainult emaste koertega kokku puutunud tegelikult ja ega Saskin ja Salomon pole siis mingid lihtsad koerad. Aga juba paar päeva Kreetal varbaid leotanud mõistis ta, et ega ma ka mingi papist kiisu pole ja saame kenasti hakkama. Seejärel tekkis uus mure – Mina! No, kas sa ikka sööd ja kas kõik on korras, kas sa poes käisid? Take it easy, Pöial-Liisi! Kõik on korras!

Nagu linnakoertele kohane on toitumisharjumised ikka veidike erinevad maakoerte toidust. Ei saagi kohe tuppa minna kohvi jooma, vaid peab jälgima, et Härra Saskin oma toidu korralikult ära sööb ja kui hästi ei lähe, siis tuleb sanktsioonid kasutusele võtta – ähvardad, et naabri peni tuleb koos Rauliga ja sööb ära kõik või kurvem variant – pipett tuleb arstikapist välja otsida. Okei – okei, nii hull lugu polnud. Esimesel paaril toitmiskorral Saskin natuke küll jonnis, aga ma ei saa aru, mis jutt see on, et Saskin ei söö – isegi kausi limpsis puhtaks! Pühapäeva hommikul sai vanamees, aga juba aru, et Maie on koju tulemas – hakkas jälle pirtsutama.

Armukadedus on üks huvitav emotsioon. Äge, et isegi koerad võivad armukadedad olla. Jaanika tõi oma naised teisipäeval külla ning Salomon ei tundnud väga vaimustuses olevat sellest, et Puffi ja Nemesis pigem mulle tähelepanu pöörasid esialgu kui talle. Ja mitte armukade ainult nende peale, nädala edenedes ei tohtinud ma ka Saskiniga väga kvaliteetaega üks-ühele veeta. Alati pidi ikka Salomon ka kaasatud olema.

Üks asi pani mind mõtlema natuke - kas Saskinil ja Salomonil esineb valikuline kõrvakuulmine? Üldiselt kui nimetada kellegi nime või loomade puhul vilisatada, siis nad ikka reageerivad. Salomon ja Saskin aga ehk kergitavad kulmu ja kõneoskuse avaldudes ütleks: „Äh, minuga räägid vä?”. Aga samas on ka arusaadav, ei ole vaja iga säutsumise peale hakata vaeva nägema…

Vaevast rääkides tuleb kindlasti ära mainida laupäevaõhtused sündmused. Otsustasin õudukat vaadata, mida olin ka varem näinud. Kusjuures juba enne film algust kahtlesin selle idee mõttekuses. Umbes pool 11 õhtul otsustasid koerad haukuma hakata. Hauguvad ja hauguvad, ei jää vait. Piilusin ukse vahelt, et kas kõik on ikka korras. Haukusid seal aia ääres ja kraapisid miskit. Õudukat vaadates ei kippunud ma väga sinna pimedasse aeda kurjalt haukuvate koerte juurde minema. Äkki Saskin on kinni jäänud kuskile? Ei, peab ikka minema! No ja mille peale nad hauguvad? Kuramuse siilipoiss on teisel pool aeda! Oli end sinna kerra tõmmanud ja ei kavatsenudki kuskile poole liikuda. Tõin toast maiust, et koeri vaigistada ja naabreid säästa, aga Saskini arvates oleksin samahästi selle maiuse võinud ise ära süüa. Plaan number kaks – peletada see siil seal minema. Võtsin harja ning pistsin selle läbi aia, et siilile märku anda, et oleks aega jalutama hakata. No ja mida see siil tegi? Mitte kui midagi, lihtsalt veeres ja koerad haukusid edasi… Muidugi oli mure, et äkki Saskin kaevab end sealt aia alt läbi, aga kesköö paiku tekkis vaikus ja hommikul olid mõlemad koerad alles…

Maie, aitäh, et usaldasid oma silmaterasid minu hoolde. Nautisin igat sekundit, mis ma Saskini ja Salomoni seltsis veetsin. Ja suured koerad ikka rokivad täiega!

Kadi.

Eelmisel laupäeval käis siis meie noorem perepoeg Eesti parima ilukirurgi juures konsultatsioonis ja kohe tehti talle ära ka mõningad silma, nina, kõrvade ja saba korrektsiooni lõikused ja samuti ka korralik rasvaimu.

Hetkel pole Salomon veel täielikult taastunud lõikusest, s.t. mõningates näo ja kehaosades esineb veel veidi lõikusjärgset paistetust (nagu ka pildil näha on), aga perepoja välimuses on märgata juba tõsiseid muutusi paremuse suunas.